Bioloogilised turvakapid on üks peamisi ohutusmeetmeid kõigis mikroobide ja nakkusetekitajatega tegelevates laborites. Need turvalised ventileeritavad korpused tagavad, et potentsiaalselt ohtlike saasteainete käitlemisel hoitakse laboritöötajaid ohutult ning isoleeritud aurude ja ohtlike osakeste leviku eest.

Vajaliku kaitsetaseme säilitamiseks tuleb bioloogilisi turvakappe regulaarselt testida ja sertifitseerida ning neile kehtib NSF/ANSI 49 standard. Kui sageli tuleks bioloogilise turvakapid sertifitseerida? Tavaolukorras vähemalt iga 12 kuu järel. See peaks arvestama "kulumise" ja käsitsemise algtasemega, mis esineb kapi aasta jooksul. Teatud stsenaariumide puhul on nõutav poolaasta (kaks korda aastas) testimine.

Siiski on mitmeid muid asjaolusid, mille korral tuleks kappe testida. Millal tuleks bioloogilise turvakapid vahepeal sertifitseerida? Üldiselt tuleks neid testida pärast iga sündmust, mis võib mõjutada seadmete seisukorda või jõudlust: suur hooldus, õnnetused, HEPA-filtrite vahetamine, seadmete või rajatise ümberpaigutamine ja näiteks pärast pikemaajalist seiskamist.

Pöörleva ketta tekitatud peent kaaliumjodiidi tilkade udu kasutatakse prooviaerosoolina, et mõõta bioohutuskambri isolatsiooni. Kollektorid sadestavad prooviõhus olevad kaaliumjodiidi osakesed filtrimembraanidele. Proovivõtuperioodi lõpus asetatakse filtrimembraanid pallaadiumkloriidi lahusesse, misjärel kaaliumjodiid “arendab”, moodustades selgelt nähtavad ja kergesti äratuntavad hallid/pruunid täpid.

Vastavalt standardile EN 12469:2000 peab Apf (kapi kaitsetegur) olema alla 100 000 iga kollektori kohta või ei tohiks KI-kettafiltri membraanil pärast pallaadiumkloriidis töötamist olla rohkem kui 62 pruuni täppi.

Bioloogilise turvakapi testimine ja sertifitseerimine hõlmab mitmeid katseid, millest mõned on kohustuslikud ja mõned valikulised, olenevalt testimise eesmärkidest ja standarditest, mida tuleb täita.

Nõutavad sertifitseerimiskatsed hõlmavad tavaliselt järgmist:

1,Sissevoolukiiruse mõõtmised: mõõdab sisselaskeõhu voolu seadme esiküljel tagamaks, et bioloogiliselt ohtlikud materjalid ei pääseks kapist välja, kus need ohustaksid käitajat või labori- ja rajatise keskkonda.

2, Allavoolu kiiruse mõõtmine: tagab, et õhuvool kapi tööpiirkonnas toimib ettenähtud viisil ega saasta ristuvalt kapi tööpiirkonda.

3,HEPA-filtri terviklikkuse testimine: kontrollib HEPA-filtri terviklikkust, tuvastades kõik lekked, defektid või möödaviigu lekked.

4, Suitsumustrite testimine: kasutab nähtavat keskkonda, et jälgida ja kontrollida õhuvoolu õiget suunda ja isolatsiooni.

5, Kohapealse paigalduse testimine: tagab, et seadmed on rajatisse korralikult paigaldatud vastavalt NSF ja OSHA standarditele.

6, Häire kalibreerimine: kinnitab, et õhuvoolu häired on õigesti seadistatud, et anda märku mis tahes ohtlikest tingimustest.

1, mitteelujõuliste osakeste loendamine – ruumi ISO klassifikatsiooni eesmärgil, tavaliselt siis, kui patsiendi ohutus on probleem

2, UV-valguse testimine – valguse väljundvõimsuse saamiseks µW/cm² õige kokkupuuteaja arvutamiseks olemasolevate saasteainete põhjal. OSHA nõue, kui saaste eemaldamiseks kasutatakse UV-valgust.

3, Elektriohutuse testimine – võimalike elektriohutusprobleemide lahendamiseks seadmetel, mis ei ole UL-nimekirjas

4, Fluorestsentsvalguse testimine, vibratsiooni testimine või heli testimine – töötajate mugavuse ja ohutuse testid, mis näitavad, kas on vaja täiendavaid ohutusprotokolle või remonti.